Rait Pihelgas: pakendijäätmete kogumissüsteem vajab muutmist

Rait Pihelgas: pakendijäätmete kogumissüsteem vajab muutmist

Müügipakendile tuleb pakendiseadusega seada eraldi ringlusse võtmise sihtarv, mis annab tugeva tõuke Eesti jäätmesektori arengule, seda nii liigiti kogumise osas kui ka uute töötlemisvõimekuste rajamise näol, kirjutab Rait Pihelgas.

Viimastel nädalatel on jälle olnud jäätmevaldkonna uudiste keskmes pakendid. Pakendijäätmeid tekib meil kõigil kodudes väga palju. Kahjuks ei ole praeguseni suudetud Eestis rakendada efektiivset süsteemi just müügipakendite kogumise osas, ringlusse suunamisest rääkimata.

Aastas tekib meil elaniku kohta üle 300 kilo olmejäätmeid, mille kogumassist ca30 protsenti, aastas suurusjärguna 200 000 tonni, moodustavad pakendijäätmed. Keskkonnaministeeriumi andmetel on olmejäätmete hulgas pakendijäätmeid mahuliselt kuni 60 protsenti. See on suur arv. Kui eelnevale lisada meie riigile kehtivad kohustused nii jäätmetekke vältimise kui ka vähendamise osas, samuti jäätmematerjalide kogumisel ja ringlusesse suunamisel, siis kindlasti on just müügipakendid selleks jäätmeliigiks, mis on tõeliseks probleemjäätmeks ja millele tuleb fookus seada.

Seda ei ole aga tehtud, praegune pakendiseaduse regulatsioon ei ole müügipakendi kogumist soosiv. Meie tänavatel asuv avalik pakendite kogumisvõrk võis 15 aastat tagasi tunduda hea ideena, kuid see võrk pole mitte kunagi toiminud selliselt, kui oli eesmärgiks. See on hoopis tekitanud omavalitsustele probleeme pideva ületäitumise ja jäätmereostuse levitamisega.

Julgen väita, et tegemist on äriliselt mugava ja majanduslikult kasuliku regulatsiooniga ainult kolmele pakendite taaskasutusega tegelevale organisatsioonile ja on avaldanud negatiivset mõju meie riigi jäätmehoolduse sisulisele arengule ning tõenäoliselt ka üks tuumikpõhjus, miks meie riik saab pidevalt Euroopa Komisjonilt ettekirjutusi ja hoiatusi olmejäätmete vähese ringlussevõtu osas.

Pakendijäätmete üleandmine otse kodust on kõige mugavam viis saavutamaks korraga mitut eesmärki: kogutavate pakendite suur kogus, jäätmete parem kvaliteet, võimalus elanikule personaalseks lähenemiseks, suurem materjalide ringlussevõtt. Läbi aastate tehtud uuringud ja jäätmekäitlejatelt saadud info kinnitab eeltoodut. Viimane aeg on uuringuid ka praktikasse rakendada.

Kohalikel omavalitsustel on kohustus korraldada oma haldusalas jäätmehooldust, s.h jäätmete kogumist ja käitlemist. Parim viis on liita pakendite kohtkogumine korraldatud jäätmeveoga. Jäätmevedaja nagunii sõidab mööda omavalitsust ringi, las kogub kokku ka pakendid. Kui pakendijäätmete puhul on otsustamisel jäme ots jäetud pakendite taaskasutusorganisatsioonide kätte, millel ei ole aga erilist kohustust arvestada kohalike omavalitsuste eesmärkide ega soovidega jäätmehoolduse korraldamisel, siis olemegi probleemi ees.

Müügipakendite kogumine ei ole minu hinnangul mitte kunagi olnud organisatsioonide fookuses, igatahes nende tegevused seda ei kinnita. Kas mõni kohalik omavalitsus on saanud kolmelt pakendiorganisatsioonilt ettepaneku teha laiapõhjalist ja pikaajalist koostööd pakendite kohtkogumise edendamiseks? Kas on esitletud oma tulevikutegevuste plaane, arvestades just direktiividest tulenevaid eesmärke? Mina selliseid juhtumeid ei tea.

Kui organisatsioonid on positsioneerinud ennast rahalise kasumlikkuse suunale ja ka omavahel pigem koostööd ei tee, siis kuidas peaks kohalik omavalitsus leidma nende kolmega ühise, kõigile sobiva, mittediskrimineeriva arusaama pakendijäätmete kogumise edendamisel ja seda pikaajalise vaate alusel?

Meil on Eestis kaks organisatsiooni liiga palju, vaja on ühte elujõulist, mille tegevus oleks tugevalt seotud kohalike omavalitsuste jäätmehoolduse arendamisega, riigi eesmärkide täitmisega ja mille toimimine oleks ka efektiivselt kontrollitav. Pandipakendite kogumise süsteem on hea näide: on üks vastutaja ja korraldaja, on täitsa hea kogumisvõrk ja elanikele arusaadav populaarne lahendus. Miks peab pakendiettevõtjate rahaga, mis võetakse tarbijate taskust, ülal pidama kolme kulukat organisatsiooni? Ühega saaks palju efektiivsemalt tegutseda.

Rohepöördest rääkimisel on vaja jõuda ka reaalsete tegudeni. Kui selleks on vaja muuta pakendiseadust, siis riigikogu uus koosseis ja uus valitsus peavad selle oma töölauale võtma ja riigi huvidest lähtuvad muudatused pakendite kohtkogumise edendamiseks seadusesse sisse viima. Kordan: korraldatud jäätmeveo mudel on kahtlusteta efektiivseim lahendus milliste iganes jäätmete kokkukogumiseks. Avalik huvi pakendite mugavaks kogumiseks on suur.

Jääde on ressurss, see tuleb kvaliteetselt kokku koguda, kujundades sellest tegevusest Eesti elanikele enesestmõistetav igapäevane normaalsus. Sellega loome võimaluse innovatsiooniks edasiste käitluslahenduste osas, millest meil praegu suur puudus on.

Väidetavalt just toorme vähesuse tõttu ei ole Eestisse rajatud uusi kaasaegseid käitluslahendusi. Ei ole meil toorme puudust, meil on ebatõhus kogumissüsteem. Loobume olukorrast, kus suur osa müügipakendist suunatakse lihtsalt põletusse, sest see on kas segaolmejäätmete hulgas või taaskasutusorganisatsioonid ei suuda või ei ole motiveeritud kogutud jäätmeid piisavalt väärindada.

Niikaua, kuni organisatsioonid saavad ilma piiranguteta osta endale pakendijäätmete ringlussevõtmise tõendeid, puudub neil reaalne huvi koostööd teha ja müügipakendeid väärindada. Pealegi puudub kindlus, kas kõik turul müüdavad tõendid on üldse korrektsed ehk kas tegemist pole tõendite tekitamise pettusega.

Müügipakendile tuleb pakendiseadusega seada eraldi ringlussevõtmise sihtarv, mis annab tugeva tõuke Eesti jäätmesektori arengule, seda nii liigiti kogumise osas kui ka uute töötlemisvõimekuste rajamise näol. Laiendatud tootjavastutus tuleb eesmärgipäraselt toimima saada, mitte imiteerida selle täitmist. Pakendite taaskasutusorganisatsioonid on mõeldud ikka inimeste teenindamiseks ja riigi eesmärkide saavutamiseks, mitte kellegi ärihuvide realiseerimiseks, takistades seeläbi valdkonna arengut.

Üleskutse pakendite taaskasutusorganisatsioonidele: olge nüüd ometi proaktiivsed, suhelge esiteks omavahel ning riigi ja kohalike omavalitsustega uute lahenduste väljatöötamisel. Kes areneda ei suuda, võiks areenilt lahkuda.